Viljandi maastik, Konrad Mägi Soomes, Norras ja Prantsusmaal tegutsenud kunstnikest oli Mägi esimene, kes kodumaale tagasi pöördus. Rudolf Paris: „Pääle kümneaastast õppimist, töötamist ja rändlemist välismail asub Mägi mais 1912 taas kodumaale. “ Et teda võttis siin vastu vaimselt passiivne ja kunsti suhtes väga ükskõikne keskkond, oli ta esimesel hetkel väga pettunud. Pärast Pariisi tundus Tartu lootusetult provintslik. Mäe esimesed maalid kodumaa loodusest on seotud Mõnistega Võrumaal, kus ta 1912. aasta suvel ja sügisel peatus oma mõisavalitsejast venna Juhani juures. Ta oli võõrsilt-tulija, kelle loodustunnetust oli vahetult vorminud Prantsusmaa selge taevas ja pehme õhk. Eesti loodus oli selle kõrval hoopis midagi muud ja alles ootas avastamist. „Eesti maastik oli suurema osa kunstnike jaoks justkui suletud, alles oodates avastamist. Mägi oli esimene kunstnik, kes 20. sajandi moodsa kunsti vahenditega söandas läheneda meie suhteliselt hallile ja tagasihoidlikule loodusele ning avastas seal ootamatu maaliliste väärtuste varasalve. “ Nii on kirjutanud kunstiajaloolane Evi Pihlak. Kuni 1916. aastani puudus Mäel püsiv elupaik ja tema asukohad vaheldusid küllaltki kiiresti. Alates septembrist 1913 peatub Mägi pikemat aega Viljandis noorpõlvetuttava Pr. Sangernebo-Baarsi kodus. Aleksander Tassa kirjutas 1913. aasta oktoobris: Ära kõnele sellist juttu, nagu mõtleks talveks Viljandisse jääda. Mis sääl sind kinni hoiab- mõni hiliseks jäänud armastus või? Mägi vastab: Tõesti siin ka üks hiljaks jäänud armastus mul, kuna Tartus todagi ei ole. Samal ajal alustas Mägi ka pedagoogilise tegevusega, õpetades joonistamist Tartu Linnakoolis ja andes alates 1914. aastast maalimise ja joonistamise eratunde. 1915. aasta ja osalt ka 1916. aasta suvel viibis Mägi peamiselt Viljandis. Üheks põhjuseks, mis ajendas Mäge suveks Viljandisse asuma, oli eeldatavasti sealne maastiku vahelduv vormirikkus. Lisaks sõbralik ja hubane meeleolu Frieda Sangernebo juures. Kui Mägi 1916. aastal pikemaks ajaks Tartusse jäi, kasvas esialgsetest harvadest joonistustundidest välja tõsisema kaaluga ateljee-kool, mis oli üheks ettevalmistavaks etapiks kunstikooli Pallas rajamisel. Imat Suumann kunstniku maastikumaalist: „Isegi kui me vaatame Konrad Mäge, siis need väikesed pildid on kindlasti looduses tehtud. Võib olla on ateljees midagi kõpitsetud. Aga kohaloleku tunne on neis olemas. Ja kui ta teeb samast pildist suurema, kus on näha, et see on komponeeritud väikese järgi, siis seal ei ole seda kohaloleku tunnet. Uhke pilt küll aga…Kohaloleku tunnet on pildi enda peal näha. “ Käesolev teos esineb esmakordselt Rudolf Parise raamatu „Konrad Mägi“ (1932) tööde nimestikus lk 270 nimetuse all „Maastik“. Hiljem on teos esinenud Evi Pihlaku monograafias lk 90 ning 1978. aasta Eesti Kunstimuuseumi kataloogi nimestikus nr 60 all. Teos on reprodutseeritud Maie Raitari ja Andres Söödi raamatus „Konrad Mägi“ (2011) lk 133. Meistrite paraad Viljandi maastik, Konrad Mägi E-kunstisalongis Mägi Konrad
Anno jaanuar 1997
Tere tulemast Eesti kunsti esindusgaleriisse
Tehase 16, Tartu E-Kaubamajas,
Avatud: E–R 10–18 ja L 10–16
Kõik kodulehel olevad teosed on galeriis saadaval.
Ostude saatmine uksest ukseni 1-2 tööpäeva jooksul. Hind Eesti piires 20 eurot.
Tere tulemast Eesti kunsti esindusgaleriisse
Tehase 16, Tartu E-Kaubamajas,
Avatud: E–R 10–18 ja L 10–16
Kõik kodulehel olevad teosed on galeriis saadaval.
Ostude saatmine uksest ukseni 1-2 tööpäeva jooksul. Hind Eesti piires 20 eurot.
Konrad Mägi (1878-1925)
Viljandi maastik
1915–1916. Õli, papp. 37x46,5. Signatuuriga. Originaalraamiga
Alghind: €43000, lõpphind: € 92 000
43. E-Kunstisalongi XLIII oksjon30.03.2019 Tartu galeriis kell 13 Soomes, Norras ja Prantsusmaal tegutsenud kunstnikest oli Mägi esimene, kes kodumaale tagasi pöördus. Rudolf Paris: „Pääle kümneaastast õppimist, töötamist ja rändlemist välismail asub Mägi mais 1912 taas kodumaale.“ Et teda võttis siin vastu vaimselt passiivne ja kunsti suhtes väga ükskõikne keskkond, oli ta esimesel hetkel väga pettunud. Pärast Pariisi tundus Tartu lootusetult provintslik.
Mäe esimesed maalid kodumaa loodusest on seotud Mõnistega Võrumaal, kus ta 1912. aasta suvel ja sügisel peatus oma mõisavalitsejast venna Juhani juures. Ta oli võõrsilt-tulija, kelle loodustunnetust oli vahetult vorminud Prantsusmaa selge taevas ja pehme õhk. Eesti loodus oli selle kõrval hoopis midagi muud ja alles ootas avastamist.
„Eesti maastik oli suurema osa kunstnike jaoks justkui suletud, alles oodates avastamist. Mägi oli esimene kunstnik, kes 20. sajandi moodsa kunsti vahenditega söandas läheneda meie suhteliselt hallile ja tagasihoidlikule loodusele ning avastas seal ootamatu maaliliste väärtuste varasalve.“ Nii on kirjutanud kunstiajaloolane Evi Pihlak.
Kuni 1916. aastani puudus Mäel püsiv elupaik ja tema asukohad vaheldusid küllaltki kiiresti. Alates septembrist 1913 peatub Mägi pikemat aega Viljandis noorpõlvetuttava Pr. Sangernebo-Baarsi kodus.
Aleksander Tassa kirjutas 1913. aasta oktoobris:
Ära kõnele sellist juttu, nagu mõtleks talveks Viljandisse jääda. Mis sääl sind kinni hoiab- mõni hiliseks jäänud armastus või?
Mägi vastab:
Tõesti siin ka üks hiljaks jäänud armastus mul, kuna Tartus todagi ei ole.
Samal ajal alustas Mägi ka pedagoogilise tegevusega, õpetades joonistamist Tartu Linnakoolis ja andes alates 1914. aastast maalimise ja joonistamise eratunde. 1915. aasta ja osalt ka 1916. aasta suvel viibis Mägi peamiselt Viljandis. Üheks põhjuseks, mis ajendas Mäge suveks Viljandisse asuma, oli eeldatavasti sealne maastiku vahelduv vormirikkus. Lisaks sõbralik ja hubane meeleolu Frieda Sangernebo juures.
Kui Mägi 1916. aastal pikemaks ajaks Tartusse jäi, kasvas esialgsetest harvadest joonistustundidest välja tõsisema kaaluga ateljee-kool, mis oli üheks ettevalmistavaks etapiks kunstikooli Pallas rajamisel.
Imat Suumann kunstniku maastikumaalist: „Isegi kui me vaatame Konrad Mäge, siis need väikesed pildid on kindlasti looduses tehtud. Võib olla on ateljees midagi kõpitsetud. Aga kohaloleku tunne on neis olemas. Ja kui ta teeb samast pildist suurema, kus on näha, et see on komponeeritud väikese järgi, siis seal ei ole seda kohaloleku tunnet. Uhke pilt küll aga…Kohaloleku tunnet on pildi enda peal näha.“
Käesolev teos esineb esmakordselt Rudolf Parise raamatu „Konrad Mägi“ (1932) tööde nimestikus lk 270 nimetuse all „Maastik“. Hiljem on teos esinenud Evi Pihlaku monograafias lk 90 ning 1978. aasta Eesti Kunstimuuseumi kataloogi nimestikus nr 60 all. Teos on reprodutseeritud Maie Raitari ja Andres Söödi raamatus „Konrad Mägi“ (2011) lk 133.
Teosed oksjonitel
