Naise portree, Konrad Mägi Konrad Mägi loomingut teatakse ennekõike tema värvitundlike loodusvaadete põhjal, kuid nende kõrval moodustavad hoopis eraldiseisva ning erakordselt huvitava lehekülje naisportreed. Juba 1916. a. kirjutas kunstikriitik Johannes (Hanno) Kompus: " Sootu iselaadilise ilma avab meil Mägi omis portreedes, laseb meid aimata tundmatuid, salajaid jõudusid, mis inimese hinge hämarustes algusest saadik tegutsevad, hirmutades ja kuritegudele ahvatelles, sundides ja valitsedes kui orjaperemees, ja ommeti ka ekstaase kinkides, mille kõrval "terve mõistuse“ "mõistlikud“ lõbud on nagu igavuse haigutus; jõudusid, mis nõidasid sünnitanud ja pühasid, kõrtsi ajanud ja kloostri. . . “ Maal "Naise portree“ tõstatab mitu küsimust. Kõigepealt ei saa päris kindel olla teose loomisaastas, kuna töö on dateerimata ning selle kohta võib leida vastandlikke viiteid. Hilisemates Konrad Mäe tööde kataloogides (1969, 1978) on see töö märgitud ajavahemikku 1918-1920 kuuluvaks. Neid aastaid nimetatakse Pühajärve-Võrtsjärve perioodiks, mida ühtlasi peetakse kunstniku kõige ekspressiivsemaks ajajärguks. Kunstiloolane Rudolf Paris, kes õppis ka ise aastatel 1919-1922 “Pallases" Konrad Mäe käe all, on nimetatud töö liigitanud nn Saadjärve perioodi (Konrad Mäe monograafia. Tartu 1932). Täpsemalt on need aastad 1922-1924, mil kunstnik naases Itaaliast Tartusse. Ühtlasi tähistab see periood ka viimast järku kunstniku loometöös. 1923. a. ja osalt ka 1924. a. suve veetis Konrad Mägi Kukulinnas, Saadjärve ääres, nn. Pallase mõisas. Sellest tuleneb ka perioodi nimetus. Töö hilisema perioodi kasuks räägivad ka faktid, et oma viimastel eluaastatel ei armastanud kunstnik väga paljusid oma töid enam signeerida, mistõttu pärast tema surma otsustas kunstiühing "Pallas“ K. Mäe teoste originaalsust tõestada pitsati ja allkirjadega. Nii kannab ka maal "Naise portree" sellist kinnitust. Samas toimus Itaalias ning sellele järgnenud perioodil kunstniku loomingus teatav rahunemine, mida samuti võib välja lugeda vaadeldavast naisportreest. Värvikirevus on taandunud ning kunstnik on teoses kasutanud ülekaalukalt üheainsa tooni, sinise, erinevaid varjundeid. Naine on jäädvustatud profiilis paremale, tema pilk on rahulik ning malbe. Tume foon loob kontrasti naisterahva kahvatu nahatooniga, mistõttu ta mõjub ebamaise ning kättesaamatuna. Pidades silmas Saadjärve perioodi portreid, on kunstiloolane Evi Pihlak Konrad Mäe monograafias (Tallinn 1979) kirjutanud: "Kunstnikus tekkis nagu uus ideaalkuju, kes on varasemast kargem ja mingil määral vaimsem, kelle isiku taga võis aimata sügavamaid allhoovusi. /---/ Nii nagu maastikes, näeme ka portreedes samu lapikuid värvipindu, mis transparentselt üksteist katavad ja sügavaid varjundirikkaid toone moodustavad, kusjuures seekord valitseb Mäe lemmikvärv - sinine. “ Salapära maali ümber säilib ning teadmata jääb ka portreteeritava daami isik. Külm koloriit ning ärev pintslilöök loovad kujutatavast naisest saladusliku iluduse, kelle lugu võiski teada vaid kunstnik ise. Mai Levin on kirjutanud: “. . . naiseportreedes kaugeneb kunstnik veelgi modellist kui konkreetsest isiksusest, nähes vaimusilmas ikka habrast, pikakaelalist, peente ja teravate näojoontega, tundlik-melanhoolset ideaaltüüpi. " Portree viljelemist peetakse sageli üheks meistri tunnuseks. Vähe on kunstnikke, kes suudavad lisaks välistele omadustele tabada ka portreteeritava karakterit ning siseilma. Selle jäädvustamiseks ei piisa ainult heast käest, vaid see nõuab ka kunstnikult vaimset küpsust. Ehk ei tasugi vaadeldavast portreest otsida vastuseid kujutatud naise, vaid pigem kunstniku enese kohta. Olgu tegemist siis kas varasemal perioodil või tema elu lõpul valminud teosega, on töösse põimunud teatav melanhoolsuse noot, mis oli omane ka kunstniku olemusele. Konrad Mäe näol oli tegemist tundliku natuuriga ning kunst oli tema jaoks pelgupaik, mille ta enesele lõi. Ütlevad ka Konrad Mäe sõnad: "Aga siiski on inimese vaim suur, mis ise omale uusi maailmasi võib luua. /---/ Kes teisi Jumalaid ei usu, selle Jumal on ta ise, ja ta ise võib omale, kui Jumal uue maailma luua. " Antud töö esineb esimest korda Rudolf Parise monograafias (Tartu 1932) olevas tööde nimekirjas lk 273 alajaotuses: Saadjärve ajastu - pealkirja all: Portree. Etüüd. Õli 68x55 K. Mäe pärijad. Seejärel leidub ta hilisemates K. Mäe kataloogide tööde loendis (1969, 1978), neist esimeses on ära toodud ka foto lk 55 repro nr 21. Viimasele K. Mäe suurnäitusele Tartu Kunstimuuseumis 1998 ei olnud omanik nõus töid laenutama. 2006 Naise portree, Konrad Mägi E-kunstisalongis Mägi Konrad
Anno 1997
Eesti kunsti esindusgalerii E-Kunstisalong alustas tööd jaanuaris 1997 ja on kõige vanem eragalerii Eestis. Galerii on korraldanud oksjone 27 aastat, järjekorras on tulemas 54.oksjon. E-Kunstisalong tegeleb eesti kunstiklassika ja kaasaegse kunsti müügiga ning näituste korraldamisega.
E-poest ostetud teosed saadame teieni kulleriga
1-3 tööpäeva jooksul. Transport alates 20 €.
Eesti kunsti esindusgalerii E-Kunstisalong alustas tööd jaanuaris 1997 ja on kõige vanem eragalerii Eestis. Galerii on korraldanud oksjone 27 aastat, järjekorras on tulemas 54.oksjon. E-Kunstisalong tegeleb eesti kunstiklassika ja kaasaegse kunsti müügiga ning näituste korraldamisega.
E-poest ostetud teosed saadame teieni kulleriga
1-3 tööpäeva jooksul. Transport alates 20 €.
Konrad Mägi (1878-1925)
Naise portree
1918-1920 Õli,lõuend 68 x 55
Alghind: € 525000/€33554, lõpphind: € 1 010000/ 64 550
21. E-Kunstisalongi XXI oksjon01.12.2008 Tallinna galerii Konrad Mägi loomingut teatakse ennekõike tema värvitundlike loodusvaadete põhjal, kuid nende kõrval moodustavad hoopis eraldiseisva ning erakordselt huvitava lehekülje naisportreed.
Juba 1916.a. kirjutas kunstikriitik Johannes (Hanno) Kompus: " Sootu iselaadilise ilma avab meil Mägi omis portreedes, laseb meid aimata tundmatuid, salajaid jõudusid, mis inimese hinge hämarustes algusest saadik tegutsevad, hirmutades ja kuritegudele ahvatelles, sundides ja valitsedes kui orjaperemees, ja ommeti ka ekstaase kinkides, mille kõrval "terve mõistuse“ "mõistlikud“ lõbud on nagu igavuse haigutus; jõudusid, mis nõidasid sünnitanud ja pühasid, kõrtsi ajanud ja kloostri...“
Maal "Naise portree“ tõstatab mitu küsimust. Kõigepealt ei saa päris kindel olla teose loomisaastas, kuna töö on dateerimata ning selle kohta võib leida vastandlikke viiteid.
Hilisemates Konrad Mäe tööde kataloogides (1969, 1978) on see töö märgitud ajavahemikku 1918-1920 kuuluvaks. Neid aastaid nimetatakse Pühajärve-Võrtsjärve perioodiks, mida ühtlasi peetakse kunstniku kõige ekspressiivsemaks ajajärguks.
Kunstiloolane Rudolf Paris, kes õppis ka ise aastatel 1919-1922 “Pallases" Konrad Mäe käe all, on nimetatud töö liigitanud nn Saadjärve perioodi (Konrad Mäe monograafia. Tartu 1932). Täpsemalt on need aastad 1922-1924, mil kunstnik naases Itaaliast Tartusse. Ühtlasi tähistab see periood ka viimast järku kunstniku loometöös. 1923.a. ja osalt ka 1924.a. suve veetis Konrad Mägi Kukulinnas, Saadjärve ääres, nn. Pallase mõisas. Sellest tuleneb ka perioodi nimetus.
Töö hilisema perioodi kasuks räägivad ka faktid, et oma viimastel eluaastatel ei armastanud kunstnik väga paljusid oma töid enam signeerida, mistõttu pärast tema surma otsustas kunstiühing "Pallas“ K.Mäe teoste originaalsust tõestada pitsati ja allkirjadega. Nii kannab ka maal "Naise portree" sellist kinnitust. Samas toimus Itaalias ning sellele järgnenud perioodil kunstniku loomingus teatav rahunemine, mida samuti võib välja lugeda vaadeldavast naisportreest. Värvikirevus on taandunud ning kunstnik on teoses kasutanud ülekaalukalt üheainsa tooni, sinise, erinevaid varjundeid. Naine on jäädvustatud profiilis paremale, tema pilk on rahulik ning malbe. Tume foon loob kontrasti naisterahva kahvatu nahatooniga, mistõttu ta mõjub ebamaise ning kättesaamatuna.
Pidades silmas Saadjärve perioodi portreid, on kunstiloolane Evi Pihlak Konrad Mäe monograafias (Tallinn 1979) kirjutanud: "Kunstnikus tekkis nagu uus ideaalkuju, kes on varasemast kargem ja mingil määral vaimsem, kelle isiku taga võis aimata sügavamaid allhoovusi. /---/ Nii nagu maastikes, näeme ka portreedes samu lapikuid värvipindu, mis transparentselt üksteist katavad ja sügavaid varjundirikkaid toone moodustavad, kusjuures seekord valitseb Mäe lemmikvärv - sinine.“
Salapära maali ümber säilib ning teadmata jääb ka portreteeritava daami isik. Külm koloriit ning ärev pintslilöök loovad kujutatavast naisest saladusliku iluduse, kelle lugu võiski teada vaid kunstnik ise. Mai Levin on kirjutanud: “...naiseportreedes kaugeneb kunstnik veelgi modellist kui konkreetsest isiksusest, nähes vaimusilmas ikka habrast, pikakaelalist, peente ja teravate näojoontega, tundlik-melanhoolset ideaaltüüpi."
Portree viljelemist peetakse sageli üheks meistri tunnuseks. Vähe on kunstnikke, kes suudavad lisaks välistele omadustele tabada ka portreteeritava karakterit ning siseilma. Selle jäädvustamiseks ei piisa ainult heast käest, vaid see nõuab ka kunstnikult vaimset küpsust. Ehk ei tasugi vaadeldavast portreest otsida vastuseid kujutatud naise, vaid pigem kunstniku enese kohta. Olgu tegemist siis kas varasemal perioodil või tema elu lõpul valminud teosega, on töösse põimunud teatav melanhoolsuse noot, mis oli omane ka kunstniku olemusele. Konrad Mäe näol oli tegemist tundliku natuuriga ning kunst oli tema jaoks pelgupaik, mille ta enesele lõi. Ütlevad ka Konrad Mäe sõnad: "Aga siiski on inimese vaim suur, mis ise omale uusi maailmasi võib luua. /---/ Kes teisi Jumalaid ei usu, selle Jumal on ta ise, ja ta ise võib omale, kui Jumal uue maailma luua."
Antud töö esineb esimest korda Rudolf Parise monograafias (Tartu 1932) olevas tööde nimekirjas lk 273 alajaotuses: Saadjärve ajastu - pealkirja all: Portree. Etüüd. Õli 68x55 K. Mäe pärijad. Seejärel leidub ta hilisemates K. Mäe kataloogide tööde loendis (1969, 1978), neist esimeses on ära toodud ka foto lk 55 repro nr 21. Viimasele K. Mäe suurnäitusele Tartu Kunstimuuseumis 1998 ei olnud omanik nõus töid laenutama.
Teosed oksjonitel
